Ma ei tea, kas keegi teine siin Keilast pärit on, aga kui olete, siis olete kindlasti kuulnud ühest mehest nimega Karol Everst. Kui ei, siis lubage ma räägin.
Karolit teavad kõik – ta elab üsna tagasihoidlikus majas raudtee lähedal. Maja ise on vana, aga alati korras. Iga kord, kui rong möödub, ta peatub, vaatab aknast välja ja kirjutab midagi oma märkmikusse. Mitte ükski rong ei möödu, ilma et ta midagi üles ei tähendaks.
Keilas räägitakse, et ta oli kunagi õpetaja, aga keegi ei mäleta, millises koolis. Teised ütlevad, et ta töötas välismaal ja tuli tagasi alles hiljuti. Iga kord, kui temalt küsida, miks ta kõik kirja paneb, ta naeratab ja ütleb ainult: „Et midagi ei läheks kaduma.“
Ma olen ise teda paar korda aidanud poes – ta ostab alati täpselt samu asju: must leib, piim ja üks sinine märkmik. Mitte midagi muud. Kord üritasin nalja visata: „Sa vist kirjutad terve elu nende märkmike sisse?“ Ta vastas täiesti rahulikult: „Ei, ma kirjutan üles sinu elu.“
Ma naersin tol hetkel, aga kui koju jõudsin, siis... noh, ütlen nii palju, et see, mida ta kirjutas, polnud üldse enam naljakas.
Karolit teavad kõik – ta elab üsna tagasihoidlikus majas raudtee lähedal. Maja ise on vana, aga alati korras. Iga kord, kui rong möödub, ta peatub, vaatab aknast välja ja kirjutab midagi oma märkmikusse. Mitte ükski rong ei möödu, ilma et ta midagi üles ei tähendaks.
Keilas räägitakse, et ta oli kunagi õpetaja, aga keegi ei mäleta, millises koolis. Teised ütlevad, et ta töötas välismaal ja tuli tagasi alles hiljuti. Iga kord, kui temalt küsida, miks ta kõik kirja paneb, ta naeratab ja ütleb ainult: „Et midagi ei läheks kaduma.“
Ma olen ise teda paar korda aidanud poes – ta ostab alati täpselt samu asju: must leib, piim ja üks sinine märkmik. Mitte midagi muud. Kord üritasin nalja visata: „Sa vist kirjutad terve elu nende märkmike sisse?“ Ta vastas täiesti rahulikult: „Ei, ma kirjutan üles sinu elu.“
Ma naersin tol hetkel, aga kui koju jõudsin, siis... noh, ütlen nii palju, et see, mida ta kirjutas, polnud üldse enam naljakas.
